Käisime Jaanuari keskel Perthi Zoos, Caversham Wildlife Parkis ja Perth AQWAs. Loomaaias nagu ikka niikuinii paljusid loomi ei näinud, sest seal oli osad kohad kinni. Ja no loomaaias ei kluge need teed kunagi normaalselt. Alati jõuad ühte ja samasse kohta lõpuks välja.


 Kõige rohkem meeldis mulle Wildlife Park. Seal sisenesidki eraldi puuri, kus siis lendasid näiteks linnud vabalt ringi. Saime seal ka kängurusid sööta ja koaalasid paitada. Kängurude aias oli nei  isendeid meeletult. Paljud küll pikutasid puude all vilus, aga oli ka neid, kes olidki alalõpmata toidutünni juures ja nurusid süüa. Tundus, et nad on täitmatud.

Lisan siia ka ühe video. Selle videoga oli paras jamamine. Kuna meil siin majas on nett suht aeglane siis kulus selle üles laadimiseks oma neli päeva. Panin ta siis alguses laadima. Ja kui youtube akna sulgesin siis uuesti avades oli see alati olemas. Eile siis mōtlesin et avan akna uuesti ja värskendan lehte.  Laetud oli juba 92%. Panin siis algul kinni ja uuesti avades valisin, et lae fail üles. Kui see pika ootamise peale vanaes siis nägin, et laadimise protsendid on nullis. OMG... Nojahh mis siis ikka teha, tuleb uuesti nullist alustada. Aga ōnneks laadis seekord ööga kogu selle kupatuse mul ära.

https://youtu.be/36LZGZUJR20

Nädal enne farmi liikusime juba majutusse ära. Seekord ei ela me eram farmis, vaid sellest kuskil 20 km eemal. Siin on palju parem. Pole mingeid elukaid toas ja meil on Cätliniga oma tuba. Samuti on siin wiffi. Majarahval on selline reegel ka tehtud, et kui me näiteks koristame pōrandaid vōi teeme aias tunnikese tööd, siis saame tasuta öö|/päeva elada siin. Majarahvas on megatore. Naine ja mees.

Farming alustasime 15.02.2015 Viinamarjad siin me siis oleme jälle. See on siis see sama farm, kus ka alustasime kunagi. Mōtlesime, et parem on ühes ja samas kohas need farmipäevad ära teha. Viinamarjad on nii suureks kasvanud. Kui me siit detsembris lahkusime, siis nad olid alles beebid. Aga nüüd on korralikult pirakad ikka. Ja oiiiii kui magusad. Esimestel päevadel sai neid ikka korralikult sisse aetud, aga nüüd on neist juba kōrini. Healjuhul pool kobarat sööd ära päeva jooksul. Esimesel päeval ōhtul koju jōudes ei tahtnudki ōhtusööki, sest kōht oli marju täis.
Me peame igatahes seal siis viinamarju korjama. See pole üldse nii kerge, kui alguses tundub. Korjad selle kobara  puu küljest ära. Siis  pead lōikama (ma enamasti nopin sōrmedega) koledad marjad ära. Samuti ei tohi klügle jääda väga krimpsus marnu. Meil on töötamiseks kärulaadne asjandus. Sinna mahuvad ära kastis (20 tükki umbes), kaal, kilekotid, prügikott, kilekottide kast ja siis veel üks karp. Igatahes suure mahutavusega käru. Seda siis tirime ja tarime enda järel koguaeg. Pōld on väikse kaldegs. Niiet kul liikuda nn ülesmäge on raskem. Allamäge liikudes veereb see kärukolakas vahepeal ise ka. Ōnneks pole see kalle suur.  Igatahes marju siin jätkub.


27.02.2015 sai tehtud siis langevarjuhüpe Superemotsioon. Wowww...
Sain siis kuskil 11 ajal lennukisse. Lennukis oli veel peale minu mu instruktor ja  üks Hollandi kutt ja tema instruktor + piloot ahjaa ja üks mees oli veel. Kui sinna lennujaama alguses jōudsime siis seda lennukit nähes esimene mōte oli, et see lennuk on küll mōnest  lennukatastroofi filmist pärit. See oli pisike lennuk, mis nägi üpris jube välja. Ei aga eluga ma sealt pääsesin. Lennuki juures ōpetati meiel veel kuidas ja mida teha. Istuime seal lennuki ukse avas ja tegime nn kuivalt selle hüppe labi. Ohh ma ikka mōttlesin, et niikuinii lähvad need kōik asjad meelest. Aga tegelt läks ainult üks asi melest, aga sellest pisut hiljem. Kōik asjad uuesti läbi proovitud, läksime lennukisse. Lendasime sinna 14,000 jala kōrgusele ikka oma 15 minna. Vaade oli megaa. Ookean, linn, mingi kummaline valge veekogu oli ka jne jne...  Ja siis oli aeg prillid pähe panna. Ma pidin neid terve aja kandma, sest muidu oleks hüppe ajal tuul läätsed minema puhkunud.
Lōpuks oli siis kōrgus saavutatud ja aeg uks lahti teha. Kōige esimesena hüppas see üksik mees. Ta väitis, et tal on isegi hirm sees.  Hhahaha. Aga kui ta ära hüppas oli mu kord. Liikusime siis sinna lennuki  ukse servale. Alla vaadata oli jube. Uhhh ja seal me istusime. Ma hoidsin ta pükstest nii kramplikult kinni. Unustasn ära, et pean käed ristakuti rinnale panema. Käed paigas lihtsalt kukkusime lennukist alla. See kōik käis ülikiirelt. Mäletan seda kukkumise hetke nii hästi. See hetk lihtsat karjusin täiest kōrist. Vabalangemine oli päris hull. Tuul oli nii kōva, et kōrvadel oli valus. Samuti oli seal üleval marukülm. See hetk, kui langevari lahti tehti saabus vaikus. Nautisin vaadet ja no ei uskunud, et seda tegin. Maandumine läks samuti ilusti. See mees oli teinud kuski 3000 hüpet. Mul oli nii, et woww kas tōesti. Need hüppamised vōisid talle juba nagu hammaste pesemine tunduda. Igapäevane kohustus. Aga jah ta oli vinge kuju. Tegi naltsi ja värki.

IGATAHES ülisuper!!!
Soovitan kōigile. Lisan siia  ka hüppest video:  https://youtu.be/uZqkbvhNUo0