Noniiii… ei teagi kust alustada. Pole blogind maitea misajast saati. Lihtsalt pole sellist aega, et istuda arvutiga maha ja hakata kribama. See on nagu mingi kodune referaat vms. Igatahes olen hetkel Emeraldis, mis asub siis Aussi idakaldal. 

Alustuseks kirjutaks pisut farmi ajast ja selle lōpust. Farmipäevad said ilusti tehtud ja olime seal isegi kauem. 17 Aprill läksime Balile koos Kaisa, Kerli ja Heleniga. Kuskil nädal enne minikut käisime Kadriga vōrku mängimas. Leidisme Busseltonis saalitrenni ja no miks mitte siis osa vōtta. Isegi trenniriided olid olemas. Aga no tosse polnd. Kasutasin siis oma oranže nikesid, millega on igast asju tehtud. Pōllul töötamisest kuni maiteagi milleni. Igatahes saali jōudes oli vägagi viisakas koht seal. Vōrke oli kaks. Üks meestele ja teine naistele. Seal trennis oli päris mitu tuttavat nägu ka, keda olin varem näinud rannas mängides. Igatahes jahh me olie mega sillas selles saalitrennist. No kōik tuli ülimalt hästi välja. Saima Katsina Audeaegu meenutada. Ta oli ju tōstja ja ma temps ja diago. Niiet sai nii keskelt kiireid kui igast muid asju tehtud. Mehed ja naisse olid  eraldi ja meil oli veits kahju, et meestega ei saand soojendust  teha. Arvasime, et peame naistega lōpus ka mängima, kuid siis tehti segavōistkonnad. Naised olid ikka sellised nōrgemad ja pall kukkus alalōpmata maha. Aga lōpus kui tehtigi segad siis pandi meid Katsiga erelid vōistkondadesse. Päris pikalt sai mängida. See oli väga mōnus trenn. Nagu selline süldikte turna moodi. Kōik mängisid kōigiga läbi. Lōpus kui trenniaeg läbi sai siis tehti ettepanek, et kes peab minema läheb ja teised vōiksid veel pisut mängida. No muidugi me jäime. Olime ksukil 20 minst mängind ja siis see juhtuski. JÄLLE…

 Maandusin vōrgu ees blokki hüpates vastasmeeskonnst ühe tüübi jala peale. Edasi juba oli ainult valu ja pisarad. Keegi peale Katsi ei oskand nagu midagi teha ka. Uhhh see oli ikkka valus. Siis torkas pähe, et külma oleks vaja. Toodi siis jääd. Mäletan, et küsisin veel suht kurjalt( hahahah), et kas teil seda külmaspreid pole??? No eiii…. Lamasin seal maas ja megakülm oli. Peagi proovisin tōusta. Ahjaa selleksajaks oli keegi toond ratastooli ka. hahaha Algul ma sinn ei istund. Kargasin omal jalal. Aga pärastpoole istusin, sest see hall oli suur ja omal jalal välja ma poleks jōudnud. Kats siis sōidutas mind. Läksime välja ja välisuksel tuli üks tuttav ootamatullt vastu. Järgmiseks probleemiks oli see, et enne ternni vōtsin Katsi peale ja ta oli vaja koju viia. Aga ma ei oleks saaand sōita. Kutsusime siis Kaisa ja Kerli teise autoga järele. Kodus ändis Claire mulle mingit kreemi ja tabletti ja samuti elastiksideme. Sain jala ōõseks kinni siduda. Järgnevad ööd sain diivanil magada. Diivanil on alati mōnus magada. Aga jah naljakas on see, et enne terni just arutasime Katsiga, et suht hea kui jalg jäheks, siis ei peaks homme tööle minema. NO JA PALUN, OLE LAHKE! Ma nüüd ei mäletagi kas see sama päev vōi siis eelmine oli tööl kummaline. Nimelt mommikul tegin suht praaki. Maitea seal oli kuidagi nii, et kui sulle viinamarjakaste tagasi ei tulnud, siis muutusid lohakamaks. Panid ikka heledamaid ja kōiki läbisegi. Keegi midagi nagu ei öelnud ka ja no siis tahtsid ikka kiiremaks ja kiiremaks saada. Ükshetk hakkas sadama.  Benjamin tuli mu juurde ja ütles, et pane oma käru kokku ja mine shedi. Outssss. Noni läksin jooksuga, sest  sadas juba mega kōvasti. Seal ootas mind Trevor ja no sain kohe aru, et olen sitta tootnud. Ja oligi … No ja nad ei vōind siis varem máinida, et palju koledaid on sees. Sain siis neli kasti ilusti kenast uuesti teha. Seal oli ikka igast jama sees. Tollel hetkel oli kuidagi nii ükskōik. Mōtlesin,et mul farm niikuinii tehtud ja no ma vōin siit minema ka minna. Tegin neid kaste seal siis. Teisied lâksid koju, sest sadu ei jäänd järele. Ma siis tegin oma 40 minst seal ja siis sai valmis. Peale seda Trevor veel ütles, et ole hoolikam. Ōnneks pound ta selline, kes maruvihaseks saaks vms.  Nojaa ja selle ümbertegemise hetkel ma küll tundsin, et ei haha enam siia tagasi tulla. Ja no jällegi palun väga. Naljakas kuidas sellised soovid täituvad. A juu nii oligi parema ja ega mul kahju ka pole millestki. Kuradima hea meel on isegi,  missest et jalg läks. Siiamaani ( ehe siis  pea kaks kuud juba) pole see täiesti terve. 

Seal diivanielu elades möödusid päevad ruttu. Esimestel päevadel magasin meeletult. Eitea kas siis pingelangus, et töö läbi vōi mis, aga jah. Lasin jutti oma 18 tundi. Aga jah see oli ainult paar päeva. Kodus oli igav, kui teis polnd. Ainuke hes asi oli see, et internet oli kiire. Sain  kōik kättemaksukontori osad ära vaadata.  Ringi ka eriti liikuda ei saand. Hüppasin ühel jalas. Peale esimest vōi siis teist päeva oli sääremari niivalus, et karju vōi appi. Aga harjus ära.  Jalg oli ikka kohutavalt paistes ja sinine. Toetuda sain jalale alles nädala möödudes. 

17 April oli pühapäev. Enne seda, ehi siis reedel oli meil lahkumispidu. Kohale tulid Helenil mingid sōbrad. See oli selline traditsiooniline istumine. Selles majas oli see kombeks. Tegime mingid söögid ja nii ta algas. Sai piljardit mängitud ja niisama juttu aetud.  Laupäeval sai terve päev kohvreid pakitud ja koristatud. Kaisa Kerli pakkisid omad kohvrid alles pühap hommikul. Ja nii hakkaski uus seiklus.

. Ahjaa samuti läksid siinkohal lahku minu ja Cätlini teed. Tema jäi veel farmi ja peale seda läks peagi Eestisse. Tagasimōeldes oli palju palju erinevaid seiklusi koos. Ohh ja nii palju koos läbielatud hetkeid. Tulime siia reisile, pōhimōtteliselt mitte midagi üksteisest teades. Kōige rohkem ōppisime üsteist tundma ikka farmis pōllul töötades. Seal möödusid meeletud tunnid lobisedes. Igatahes tänud Cätlin, et olid nōus mu reisikaaslane olema. Vōin öelda, et sain väga hes sōbranna endale, kes teab must väga palju. Isig sellinseid asju, mida mu kōige lähedasemad sōbrad ei tea. Naljakas mōelda, kuidas inimene vōib teise inimese usalduse vōiita nii kiire ajaga. Aga jah peagi oligi aeg Balile minna. Viiimane kallistus Cätliniga ja mul oli nutumaik kurgus. Isegi praegu kirjutades ja meenutades on pisar silmanurgas. 

BALI, BALI, BALI….

17.04 hakkasime Capelist Perthi poole sōitma. Pakkisime oma asjas kokku ja toppisime autosse. Issver asju oli meeletult palju. No mul eriti, sest ma pidin kōik asjad kaasa vōtma. Teised said oma tavaari autosse jätta. Nad läksid Perthi tagasi, aga ma liigun teise kohta edasi. Päris palju asju sai lihtsalt minema visatud, kuna kohvris polnd ruumi. Sokutasin mōned riided veel Kaisa kotti ka ja oligi valmis. Auto oli asjadest pungil täis. Perthis jätsid Kaisa, Kerli ja Helen oma auto ühe tuttava juurde.

Lennujaamas andsime pagasi ära ja see oli ōnneks normkaalus. Veel vahetasime raha ja saime miljonärideks. Balil miljonites see arveldamine. Balile jōudes esimese asjana tundsime sellist vastikut kuumust.  Lennujaamast välja asjudes hakkas higi kohe voolama. Perthis oli meil ju nii külm.

 Lennujaama saabudes ootats meid seal ees üks kohalik tuttav, kelle kontakti saime Heleni tuttavalt. Nägime teda juba kaugelt, sest ta hoidis käes plakatit, millele oli Heleni nimi kirjutatud. Seal oli oma 50 inimest veel taoliste plakatitega. Naljakas, sest nägin sellist asja eismes korda. Läksime siis ta juurde ja väljusime lennujaamast. Vaijummel milline kliima oli seal. Kohe hakkas high vollama. Selling hoppis teistsugune. Jällegi sain esimest korda sellist asja kogeda. Selline rōske, aga väga palav. Niisiis viis ta meid hotelli. Teel hotelli oli liiklus kohutav. No selles riigis ongi selline asi tavaline. Inimesed sōidavad kus tahavad, millal tahavad, kuidas tahavad. Ohh väga keeruline. Ma imestan, et neil autodel pond mōlke ega midagi sellise sōidustiili juures. Igatahes sōidab see, kes rohkem signaalitab ja ongi kōik. Jōudsime ōnneks hotelli elusalt. Me hotell oli megakena.

 Toas oli konditsioneer ja no see oligi seal pōhiline. Ilma selleta seal ei kannata elda. Vōtsime neljse toa, et oleks ikka lōbusam. Ma olin algul Heleniga ühes voodis ja Kaisa Kerliga. Aga peale esimest ööd pidin ma Kaisa kōrvale kobima, sest Kerlil jäi kurk haigeks seal konditsioneeri alla magamisest. Teine varjant oleks olnd see, et me lihtsalt lülitame selle välja. Ohh seda ōudust ei oleks läbi elada tahtnud. Niisisi ma magasin seal külmapuhuri all. Esimesel hommikul oli muidugi Helen see, kes juba vara vara üleval oli. Siis ta ootas, et keegi veel silmad lahti teeks ja siis hakkas takka kohe rääkima. Hahahaha… See oli megaaljakas kuidas ta reisi algul koguaeg megavara üleval oli ja tahtis koguaeg midagi teha. Me muidugi tahtsime megakaua magada ja rohkem puhata. Ühel päeval saime isegi 11ni magada. Vot see oli vast hommik. Ma kujutan ette, kuidas ta piinles ja ootas, et me juba ärkaks.

Jalg oli ikka päris kohutav mul.  Sinine, paistes ja valulik. Kōndida sai aeglaselt ja väga vaevaliselt.

Ükspäev helistasime sellele tuttavale, kelle nimi oli Injoman ja küsisime, et kasa ta näitaks ehk meile pisut saart. Niisiis juba järgmisel päeval me alustasime saare tripiga. Kell 7  startisime Kutast. Sōitsime suunaga pōhaja poole. Nii kui linnast välja sai nägi selle kohaliku elu ära. Vaesus ja raske elu. Selle tōestusekd olid ka külateed. Auk ajas auku taga. Esimeseks peatuspaigaks oli kohalik teater. Seal etendati mingit Bali mütoloogilist lugu. Seal oli üllatavalt palju rahvast. Arvan, et me poleks sinna sattunud, kul meil poleks oled tutvust. See asus juba suht pärapōrgus. Kohalikud inimesed ikka teavad, kus ja mis. Seega jah sinna sellinseid turistibusse ei viind. Olidki ainult taksod ja autod.  Paljud inimesed rendivad saarele tulles auto vōis siis autojuhi, sest see pole kallis

. Peale seda kúlastasime paari templit. Hämmastav ilu, mida nägime. Lōunale viis meie autojuht meid vōrratusse kohta. Restorani, kust avanes vaade riisiterrassidele. Wowww, mida vadet lihtsalt. See kohvik/resto asus lihtsalt super kohas. Söögid olid seal Balile kohalikud. Aga sain seal isegi söönuks. Söök oli maitsev. Samuti oli see megaodav koht. Jägmiseks viis ta meid mööda külavaheteid loodusliku basseini juurde. Seal oli veel rahvast. Kuna mu jalg oli nagu ta oli siis ma sinna basseini ukerdama parem ei hakanud. Aga see asus mägede vahel orus ja samuti oli seal riisipōllud. Ja vaade oli jällegi mega. Samuti oli seal palju värvikaid taimi, mida pole varem näinud.  Veel käisime kohvifarmis. Saime proovida igast erinevaid kohvisi ja teesid. Meid pandi laua taha istuma ja seal oli oma 20 erinevat purgikest, kus olid siis sees kohvid ja teed. Paljud joogid olid mingite hädade vastu. Aga kōige lemmikum oli muidugi kookosekohvi. Ma ei joo kohvi üldse, kuid see oli eluhea. Veel jōime mingit väga kallist ja hinnalist kohvi. Nimelt olid need kohvioad siis mingi looma(ehk kassi. Ma ei mäletagi enam) aga jah seedekulglast läbi käinud. See kohv oli mōru. 

Aga need külateed olid kohutavad. Ma ei kujuta ette ka kuidas see auto seal terveks jäi. Vahepeal oli tunne, et ratas veereb kohe kohe alt ära. Sellel tüübil oli muidugi väga kummaline sōidustiil. Ta sōitis maanteel kolmanda käiguga ja kiirus oli kuskil 90 kanti. Niiet auto uries. Autos olles me algul listsalt hoidsime naeru kinni. Ōhtul oli plaan jōuda päikeseloojangut vaatama kuskile mäe otsa. Ta kimas ikka päris hullult, kuid ummikud tegid lōpuks oma töö ja me ei jōudnud sinna. Päike kukkus nii kiiresti mägede varju. 

Testel päevadel päevitasime niisama hotelli katusel oleva basseini juures vōi siis käisime linnapeal ringi. Issver kui pealetükkivad need kaupmehed seal olid. Üritasid igast sitta turistidele pähe maäärida. Turuelu hakkas hommikul vara ja lōppes  alles öösel. Kuna mu jalg oli ikka päris hull ja olin sellepärast tōsiselt mures siis otsustasin apteegist midagi osta. No need teenindajad ei oand mitte midagi soovitada. Vōtsin siis vanast kogemusest lihtsalt külmageeli ja sideme.

Veel käisime Kaisaga teisel ōhtul massaažis. See on samuti Balil väga odav. Vōtsime sellies keskmise tugevusega protseduuri ja no tund aega maksis kuskil 9 $. Aga no ju need inimesed elavad selle raha eest ka ära. Sellies hinna kohta oli kvaliteet väga hea. Jäime rahule. Peale seda läksime koos teistega valja sööma. Läksime sellisesse kohta, kus oli palju rahvast. Tundus hea valik olevat. Ma ei mäleta mis sōime, aga joogiks tellisime kookose joogi. Lauda toodi siis meile neli suurt kookospähklit, mis olid pooleks lōigatud, et saaksime ka kokost süüa. Sellett joogist oleks ōhtusöögiks piisand. See oli nii suur, et isegi ühest oleks neljapale küll ja veel olnud. Aga see koht oli väga hea, sest  mulle see söök isegi maitses. Külastasime ükspäev ka sellist kohta kus ma sain mingi kassisöögi leeme. Teistele see maitses aga mulle see alla ei läind. Igal järgneval päeval käisin veel igal  ōhtul massaasžs. Teisel ōhtul lasin teha tugevat massaaži. Oiii kui valus see veel oli. Vahel oli lausa pisar silmanurgas. Valus valus.. Veel sai käidud lihtsalt klassikalises jalamassaažis ja veelokrd tavalises massaažis. Ahjaa ja see kalakestega jalavann. Kalad on akvaariumis ja sa paned oma jalad sinna sisse. Nad söövad vana nahka vms. Igatahes algul istusen seal akvaariumi juures ja no ei julge jalgu sisse panna. Ikkagi jube. Keegi tuleb su jalgu nokkima. Pistuin siis varba sisse ja kohe kōik jaol. Uhh panin siis silmad kinni mōlemad jalad sisse ja megakōdii oli. Haahaahah. Aga harjus ära. Vinge kogemus jällegi.

Söögikohapealt veel niipalju, et teised läksid ükspäev linna mingit söögikohta otsima. Ma ei hakkend nendega rändama minema, sest jalg oli ikka valus. Ja nad leidsid mega mega odava koha. Ja söögid ja joogid olid seal superhead. See oli kuskil kōrvaltänaval. Niisiis nad kiitsid seda kohta. Järgmisel päeval läksime Heleniga sinna. No ja see oli tōesti väga hea koht. Värsked smuutid olid 1$. Tellisime algul mōlemad ühe. Niikui see lauda oli toodud sai see ka kohe otsa. Megahea…. Kohe tellisime kumbki kaks veel. Sai ise valida mis puuvilju sa sinna tahad panna. Kokku tellisin neli- viis smootit. No kōht oli nendest juba suht täis. Igatahes super koht. 

Muidugi oli meil tehtud Bali bucketlist. Mul oli eraldi veel oma ka  Mul isiklikult jäi omast tegematta ainult vulkaani otsa ronimine, sest jalg ei kannatad. Teistel sai see tehtud. Nad olid nädal kauem Balil. Ma pidin aga tööle minema. Siis selle nädala jookul tegid nad asju, mida mee koos poleks saand teha. Bucketliste peab tegema,  siis on hiljem huvitav vaadata, et mis siis tōesti ka tehtud sai. Üks lahe asi mu listist oli veel rolleriga sōitmine seal. Kui ükspäev linnas olin siis tahtsin saada teiselepoole linna. Rollereid oli tänava ääres meeletult. Nisiis útlesin úhele, et tahan rollerit, aga ise ei saa sōita. (Kuna see liiklus oli kohutav ei lugend ise sōita.) Siis ta viiski mind rolleriga teise linnaosasse..Algul ta isegi ei andaut kiivrit mulle, aga siis ma küsisin ja pika arutelu tagajärjel ma selle ka sain.  

Reede ōhtuks olime plaaninud välja minna. Külastasime siis Kutas ööklubi. Woww, kus oli alles koht. Pidu läbi nelja korruse. Muidugi polnd seal pidu ainult reedeti. Iga ōhtu oli klubi lahti ja muidugi olid ka Dj’d muudel päevadel. Samuti ei kohanud klubis kohalikku rahvast. Oli meeletult turiste.  Sissepääs oli kuskil 20$, kuid see sisaldas jooke kuni kella 12-ni. Muidugi oli baarijärjekord meeletult pikk. Aga süsteeme erines tavalisest baari süsteemist. Oli järjekord mis kulges sinka vonka seal aedade vahe. Siis ütlesid, mida soovid, teenindaja andis sulle vastava lipiku ja sa liikusid edasi. Siis andsid selle lipiku järgmisele teenindjale ja siis ta juba vōttis jogitegijalt need joogid. Korraga sai kaks jooki. Maitea miks nii. Ju sellepärast, et inimesed nii tihti ei oleks järjekorras. Aga ja ….. Erinevatel korrustel oli eri stiili muusika. Kōige üleval hip-hop, järgmisel sellins klassikaline kubikas , siis oli mingi korrus veel, aga see muss oli kahtlane. Ja siis kōige pōhilisem ala, kus oli ka live. Tookord esines Netsky. See saal seal oli meeletult suur. Ja üless vaadates nägid kahte teist korrust ka. Vōimas koht. 

 Olme nädalakese siis Balil ja siis otsustasime minna Gili Trawanganile. Saar, kuhu nii paljud soovitasid minna. Noniii,  saime siis jälle sellelt tuttavalt kohalikult soodsad laevapiletid ja nii ta läks. Saarela sōitsime kuskil kaks tundi vast. Laev oli päris suur. All korrusel olid istekohad ja ülemisel korrusel sai ka istuda, kuid seal oli vähe kohti ja suur tuul. Minnes olin ma üleval. Seall oli hea muusika ja vinge feeling. Teised magasin all. Enne Trawanganile jōudmist peatus laev veel Gili Airil ja Gili Menol. Air on selline rahulik saar. Hea koht pulmareisiks ehk. Trawagan on aga peosaar. Iga päev tuleb  päris mitmeid, kui mitte isegi kümneid laven sinna meeletute rahvamassidega. Ahjaa see levapilet oli hea. Minekupilet oli kindla kuupäevaga, aga tagasitulekupileti pidi lihtsalt päev enne broneerima. Sai olla kaua tahad. Algul plaanisime minna kolmeks päevaks, kuid lōpuks olime seal nädala. Sinna minnes polnd meil majautust ega midagi orgunnitud. Samuli oli meil seal ka ees üks tuttav. Gilile jōudes oli ōhk hoopis teine. Polnd sellist rōskust, vaid pigem oli selline kuivem ja tuulisem. Vesi oli hele hele sinine. Laevalt maha astudes ei olnud silda vōi miskit sellist, vaid hüppasime liivale. Osad inimesed olid tossudega ja no kui laine tuli olid nende jalavarjud ka omadega ōhtal. Mul oli muidugi erititore oma haige jalaga seal rännata. See oli muidugi tunduvalt parem kui algul Balile saabudes. Istusime siis ühte kohvikusse maha ja hakkasime bookingust majutust vaatama. Samal ajal sōime pannkooke. Leidsime siis majutuse ja vedasime end sinna kohals. See kohl oli kohe peatee ääres ja peateest  kuskil 10-20 meetri kaugusel oli ookean. Niisiis super lähedal rannale. Saime jällegi neljase maja. See oli selline kodune majutus. Neil oli seal umbes 10 taolist maja. Jällegi megaodav koht oma superasukoha pooles. Ja ega majal ka viga midagi polnd. Ei näind me seal kordage ühtegi putukat ring roomamas ega midagi. See on pōhiline. Aga konditsioneer oli isegi olemas. Ja siis see tuulik vōi mis ta iganes on oli ka laes. Keegi siis otsustas selle kondi tööle panna. Ja mis selgus, sealt tuli ainult  sellist  tavapärast ōhku. Mitte grammigi jahedat. Nojaa aga me ei viitsind isegi selle koha pela mölisema minna nende omanikega, sest see kohl oli reaalselt niiiii odav. Panime selle tiiviku siis ainult tööle. Ja polnd magada isegi viga midagi. Üldkokkuvōttes ega me seal onnis eriti polnudgi.

Teisel päeval läksime suht esimese asjana ujuma. Balil me rannas ei käind, sest see Kuta rand pound midge erilist. Seal oli palju surfareid ka. Aga jah Gilil oli rand ilus. Kōndisime siis majutusest välja ja kohe oligi üle tee rand. Vahel sai isegi lihtsalt ujukatega üle tee kōnnitud. Kohvikust läbi ja hakkaski rand. Ehk siis kohvikutel oli nagu rannaala ka. Seal olid lamamistoolid vōi sellised lebotoolid. Väike smooti jälle ja nii seal saigi oldud. 

Kolmandel päeval oli plana saarele ring peale teha. Läksime Kerliga hommikul veel enne minikut randa, et smooti teha ja niisama vetsa päikest vōtta. Teised kohmitsesid veel midaai toas. Pidime kokku saama seal kodust ületee olevas kohviku rannaalal. Olime seal siis oma pool tundi juba olnd ja mōtlesime, et lähme vaatame kus teised on. Kodus neid polnd igatahes. Ju nad meid ei leidnud ja läksid juba kōndima. Me siis ka hakkasime mingissuunas liikuma. Hiljem koju jōudes saime teada, et nad läksid hoopis teises suunas. Aga jah. Kōndisime ja kōndisime ja jōudsime sellisesse rohkem eraldatud kohta. Seal polnd eriti miskit. Olid küll mōned kohalikud hurtsikud, kuid midagi muud. Edsai kōndides hakkas peagi hotellide rajoon. Hotell ühelpool teed ja teselpool teed hotelli rannaala. Otsustasime siis ühte rannaalasse sisse marssida. Eitea kas vōis aga jah istuseme megamōnusasse  sellisesse rippuvasse alusesse. Me juurde tuli teenindaja ja me tellisime jäätist. Seal oli megamōnus ja vaikne. Jäätised söödud ja niisama lebotatud  märkasime kitsi. Need olid tegelt vist sokud vōi maiteagi. Igatafes kepslesid seal rannaalal. Hüppasid lamamistoolide peal ja tulid me juurde. Hakkasid me jäätisekausse lakkuma. Meganaljakas. Neid oli kolm. Üks suurem ja kaks pisikest. Need pisikesed kargasid ja mängisid seal. Suur siis einestas me juures.

Edasi liikudes mōtlesime peagi, et eitea hakkaks vist tangasi minema. Ei paistnud sellel saarel veel lōppu tulevat.  Niisiis hakkasime tagasi kōmpima. Kuna seal saarel polnud ühtegi autot siis liikusid seal ainult hobused. Kuna meil sularaha eriti polnd, tunds mōte hobusekaarikuga tagasiminekust pigem mitteteostatav. Aga proovida ju siiski vōib. Peatasin siis ühe kaariku ja ütlesin et meil megavähe raha. AGA.. mul jalg megavalus ja ei saa eriti kōndida. Jalg oli ikka paistes ja sinakas. Siis ta pisut mōtles ja vōttis meid peale. YEIIIII…. Tahtsime saada saare centarl'i. Aga kui ta mingihetk keeras kuskilt paremale, siis ma mōtlesin kas ta ikka sai aru, et tahame minna saare peatänavale, mitte saare keskele. Aga siis taipasime, et mööda rannaäärt ta ei saaks sōita. Seal oli tee kohati liivane ja väga kivine. Seega pidi ta kasutama teid, mis läksid peatänavale pisut ringiga. OHHH  see sōit oli kohutav. See vanker, kus istusime nii logises. Tee oli kohutavast kohutavam. Seekord ma tōsiselt lootsin, et vankriratas alt ei veereks. Ja seal kitsal teel liikus peale meie veel palju teisi hobusevankreid. Niiet möödudes teistest hoidsime hinge kind, et need hobused kokku ei pōrkaks. Vaesed hobused. Aga see on hea, et seal sale polnud mitte ühtegi mootorsōidukit. Teised  liiklemis vahendid olid rattad. Jōudsime siis elusalt koju ja teised olid ka juba kodus.  Nad ka ei teinud saarele ring peale.

Järgmisel päeval otsustasime rattad rentida ja vaadata kui suur see saar siis ikkagi on. Niisiis polnd üldse suur. Ja see koht kus me eelminekord tangasi kodupoole hakkasime liikuma oli  väga lähedal sellele kohale, kus Kaisa ja Helen tagasi hakkasid kōndima. Niiet me oleks peaaegu kohtunud. Aga jah ratastega läks see teekond eriti kiirelt. Vahepeal liivas pidime ratast käekōrval lükkama , aga pond hullu. Tiirutades siis saare keskel ka pisut ringi peatusime ühe söögikoha juures. See oli jällegi väga hea koht. Väga väikse raha eest sai sellise söögi, et ohohohhh. Need toitude nimed olid nii kummalised seal menüüs. Ei oskandki midagi tellida. Aga ma sain siis riisi koos mingi kanajuppidega ja salatiga. Külastasime seda kohta ka järgnevatel päevadel. Toitudest jälle rääkides siis kirjutan siia ka ühe halva kogemuse. Nimelt olime mingis rannapubs ja tellisime ōhtusööki. Ma tellisin alustuseks siis smooti ja baguetti. See siis peaks olema selline sai koos küüslauguga vms. Mulle aga toodi tavaline rōstsai. Okei, ju neil ongi selline baguett. Hakkasin siis seda sööma ja mida ōudust. Sellen hallitus maitse, et uhhhhh.. Söögiisu oli koheselt kadund. Ahjaa ma olin juba vahepeal kanasupi ka tellind. See oli isegi ok, aga mōte juba sellest saiast oli kohutav. Ma seda suppi ka eriti süüa ei suutnud. Teistele see meeldis ja nad lasid heal maitsata. Nad olid ise midagi väga vürtsikat tellind ja selle neile see lahja lürr alla läkski. Aga jah, siis kui teenindaja lōpuks tuli siis ma muidugi ütlesin, et see sai oli kohutav.  Ja et nad vōiksid seda ise ka ehk proovida. Ta ütles et äkki toovad uue, aga no EI TÄNAN VÄGA. See kogemus oli väga halb. Aga teiste söögikogemustega vōib väga rahule jääda selle reisi jooksul. Hommikuti pakuti majutuses pannkooke vöi siis vöileiba. Ma tellisin alati pannkoogi ananassiga. See toodi meile lausa tuppa. 

Gilil sai veel Kaisaga laenutatud surfilauad. Käisime sellega siis veepeel. See oli koos aeruga. Ehk siis seisid seal peal ja aerutasid. Väga jubel oli algul. Selle laua sai jala külge kinnitada, et see vees minema ei ujuks, kui vette kukud. Ma ikka pisut kartsin, sest koheselt tuild meelde igasugused haifilmid ja veekoletised. Need laudade omanikud ütlesid kohe, et hakake usinasti vastuvoolu liikuma. No olgu siis… Viskasime kōigepealt siis lauale pikali ja sōudsime pisut käte abil edasi. Olime juba kaldast suht kaugele jōudnud ja proovisime siis esialgu pōlvedele tōusta. No eii. Ikka plärts ja plärts vette. Pikapeale ikka sai selle tasakaalu ja sa  pōlvedele tōustud. Seal sōitis palju laevu ja paate, mis tekitasid laineid. Seega iga laine muutis asja keeruliseks. Me olime Kaisaga juba üksteisest suht kaugel. Laine kandis meid aga üha enam alguspunktist paremale. Oh vahepeal oli ikka nii lootusetu tunne. Siis mingihetk saime Kaisaga jälle kokku. Tegime kiired pildid. Siis ma proovivin ka püsti seista. Ja saingi hakkama. Oi kuisas jalad alles värisiesid. Ja no lōpuks  suutis ikka mingi laine mind vette kukutada. Provisie veel niisama pōlvedel aerutada ja juba mōne hetke pärast olime Kaisaga jälle üksteisest megakaugel. Vette kukkudes tuli paaril korral ikka korralik paanika, sest need haid ja muud kollid tulid meeelde. Sellele järgnes kiire kiire lauale tagasi ronimine. Peale seda ma enam ei üritandki pōlvedele tōusta. Olin pikali ja aerutasin kätega. Sellisel moel ei liikunud eriti kiirelt edasi ja laine oli mind juba kandnud mega mega kaugele. Otsustasin siis lihtsalt kaldale ujuda ja jalgsi alguskohta tagasi minna. See hetk, kui veest välja kōndisid siis tundsid, et megaväsimus on peal. Laud kaalus ka tollel hetkel nagu tonn sitta.  Vōtsin selle siis kaenlasse ja hakkasin mööda liiva sinna alguskohta vantsima. Takistuseks olid teel nöörid. Laevad olid kinnitatud puude ja aedade külge pikkade köitega. Nendest pidi siis veel omakorda üle astuma. See laud oli isegi nii raske ja siis veel need köied ka seal. Igathes kohale jōudes ma olin surmväsinud. Kaisa ikka ukerdas selle lauaga veepeal. A ta hakkas ka juba kaldale liikuma. Andsime lauad ära ja viskasime lamamistoolidele pikali. Sellien väsimus oli meil mōlemal.  Maiteagi kas me magasine seal rannas veitas vōi mitte aga see oli ikka korralik trenn. Kogu keha värises veel oma paar tundi peale seda nalja.

Järgmisel päevl oli meil plaan rentida selline paat vōi maiteagi mis see oli. Sellega juba oli kergem. Lihtsalt aerutamine. Soovitat jälle sōuda vastuvoolu. Nii me ka tegime ja jōudsime pika sōudmise peale teisele saarele. See oli vist siis Gili Meno. Saarele me ei läind, sest pōhi oli seal väga korallne. Nägime seal palju snorgeldajaid. See vaade, mis meile juba padist avanes oli super. Üks snorgeldaja oli suht me lähedal ja kui ta pea tōstis veest välja siis ma küsisin, et kas ta meist ka pilt teeks. Andsin talle oma kaamera ja ta oli lahkesti nōus. Siis aga sōudsime pisut tagasi oma saare poole ja vedelesime lihtsalt keset vett. See past oli suhteliselt mugav. Seljatoega ja puha. See seljatugi andis pisut järgi ja saime lamada isegi seal. Samuti oli see paadisōit väsitav. Aa mitte nii hull, kui eelmisel päeval.

Gill sai veel ka snorgeldamas käidud. Ostsime piletd ja meid viidi laevaga ookeanile. Läksime Kerli ja Heleniga sinna. Kaisa oli pisut haige ja ei tulnd. Niisiis esimeses kohas, kus meid vette lasti olime suht ärevil. Esiteks ei olndud muud vōimalust vette minna kui hüpates. Appikene ma kardan muidu sellist asja. Aga tuli end kokku vōtta. See hetk, kui seisid need lestad jalas ja mask näos leave serval. Sellele järgnes hüpe vette.  Uhh jube. Samuti oli mul algul raskusi vette vaatamisega. Ebamugav ikkagi nägu vette panna. Aga sellega harjus. Esimeses kohas polnd eriti midagi nagu vaadata. Kilpkonnad ujusid ainult. Teises kohas juba oli koralle ja erinevaid kalasid. Kolmandas kohas oli kōige vingem. See oli juba üsna kalda lähedal, seega sai isegi jalaga pōhja puudutatud. Veealune maailm oli seal ikka suht elav. Kalad ja igast värvilised korallid ja taimed. Seal sai ka palju filmitud ja veeall lihtsalt ujutud. Olime alati Kerli ja Heleniga koos. Seega sai nalja. Lihtsalt snorgeldades ja seal lollitades isegi veeall sai naerdud. Siis aga tuli alati vett maski sisse ja pidid ruttu näo veest välja tōstma. Hahaha. Snorgeldamine on ikka vinge asi.

 Aga sukeldumine veel vingem. Kahjuk ma seda teha seal ei saand. Läksin ühel  päeval isegi sukeldumisklubisse, et paberid täita ja värki särki. Paberid täidetud andsin need instruktorile. Olin märkinud sinna, et mul on olnud kunagi probleem vererōhuga. No ja ta hakkas siis pärima, et mis ja kus. Ohh saatsis mind siis arsti juurde, et veenduda, et kōik korras. No läksingi siis ja tuli välja, et polnd kombes. (Maiteagi kas oli siis liiga kōrge vōi madal, aga igatahes arvan, et see oli selles, et olime just sell samal hommikul nende surfilaudadega veepeal mölland ja väsimus oli suur). Igatahes ma enam sinna surfikeskusesse tagasi ei läind.

Gili saarel olid tänavatel sellised piskikesed putkad, kus valmistati( praeti süte kohal) maisitōlvikuid. Sinna peale siis vōōbati kas meega , vōiga vōi vürtsiseguga. Meega olid superhead. Veel sai tänavalt nutellapannkooke. Ja no muidugi igal pool olid mahlaputkad.

Nonii ja siis kuskil 26 aprillil( elk siis kui mul oli lendudeni jäänud neli päeva) hakkasin vaatama oma lennupileteid. Ja mis ma aravstasin oli see,et mul pole Brisbane - Emerald lendu. Siis meenud, et kui me teisi pileteid ostsime siis sellega oli mingi jama  ja soovitati hiljem uuesti proovida. No ja ju ununes stuurse reisituhinas. Aga sellel hetkel, kui reaalselt sain aru, et mul pole seda piletit siis oli ( maiteagi mis oli . Olin lihtsalt hämmingus) Ruttu hakkasin pileteid vaatama. Muidugi ei olnd ühtegi piletit kolmekümnendaks. Aga oli esimeseks maiks. Kirjutasin kohe sellele perekonale, kuhu ma tööle pidin minema. Ōnneks polnd sellega probleemi. Aussidel oli esimene mai vaba. Sega ei kannatanud töö selle all. Niisiis  ostsin ruttu pietid esimeseks maiks.

30.04.16 oli mul lend Denpasar - Cairns. Olin lennujaamas juba päris varakust. Kuskil seitsme ajal ōhtul. Lend ise oli kahe ajal. Niisiis tiksusin seal niisama. Uni oli ja külm oli ka. Vaatasin kättemaksukontorit, sest nett oli megahea. Ei julgend magama ka jääda, kuna kartsin lennu maha magada.

  Kartsin pisut oma pagasi kaalu pärast,sest see tunduds raske olevat. Niisiis pagasit ära andes selgud, et see oli 27kg vms. OHHH… see hetk. Oli selline tunne nagu oleks saand kontroltöö kätte ja paberil vaatas vastu hinne 2. Sellel hetkel kahetsesin igat ostu, mida olin tend. ( Sellest kahetsusest saab kiirel ōnneks üle. Hetkeemotsioon ainult. No ja järgmine kord poes olles ei tule see asi meeldegi.)No jaa nad ōnneks ütlesid, et vōta paar kilo ära ja siis on kombes. Tegin seda. Sain 25 peale. Niisiis sain viie lisakiloga oma pagasi antud. Ära viskasin möned asjad, kuid enamus toppisin  käsipagasisse, mis oli mul ka ikke korrlikult suur. Vōis olla 5 vist aga mul oli ma arvan 10. hahaha. Seljakott ja lisaks veel käekott ja läpakas ka vee käes. Seda nad seekord veel ei kontrollind.  

Lennukis magasin terve aja.  Cairnsis olin juba 9 ajal hommikul. Vōtsin pagasi välja ja trippisin teise terminali. Aega oli kuni kaheni. Mäletan, et jäin pingile isegi madama. Paljud magasid seal, sedge polnd see imelik. Pärastlōunal läks lend Brisbanesse. Kohal olin seal viiest. Järgmine lend läks alles uuel hommikul kell 11.Seega aega oli palju palju. Lennujaama wiffi ōnneks aitas igavust peletada. Samuti oli lennujaamas mingi suurem pere ja neil oli megapalju lapsi. Osad kargasid seal mu juures ja küisisid, et kas ma tōesti magan siin. Sellel hetkel oli tōsine kodutu tunne. Aga jah nad olid hämmingus. Naljakas, ma polnd ju ainuke, kes seal magas. Nnendel pinkidel mul igatahes und ei tulnud. Ja eks pisut muretsesin oma kotide färast ka. Magasin siis sealjakott seljas ja jalad kohvri peal. Äratusi oli hommikuks oma sada pandud. Aga olin juba varakust ise üleval. Ilm Brisbanes oli vihmane ja tuuline. Aga see oli mōnus vaheldus selle kuumale. Lenukisse minnes anti meile vihmavarjud. Lennuk oli pisike, nagu buss. Hahaha. Aga ōnneks essay korda sain üksi istuda. Kedagi ei istund mu kōrvale. Emerald jōudsin kell 13.00. Ilm oli seal megakuum. Lennujaamas olid mul vastas Annette ja Hyden. Alustasin siis tööd lapsehoidjana. Tegelt ei saa seda tööd nii väga lapse hoidmiseks nimetada. Need lapsed on nii suured, et hoiavad ennast juba ise. Minu tööülessanneteks on siis laste äratamine hommikul, lōunasöögi pakkide tegemine neile. Nende kooliviimine ja peale kooli kojutoomine.(Kuna me elame linnets 15 km eemal). Erinevate koduste tööde tegemine. Näiteks pesu pesemine ja triikimine.

Aga pikemalt kirjutan elust Emeraldis juba oma järgmisesse postitusse, mille üritan selle nädala jookul valmis saada. Ohh see blogi kirjutamine on ikka raske kohustus ja eriti keeruline on veel pilte lisada, sest siis tuleb veel rohkem asju meelde, mis ununesid enne kirjutada.

Kai farms kastipoiss meile kaste tōi pani ta need vahepeal meist suht kaugele maha. Siis pidime need ise oma käruni vinnama. Siis ikka üritasime kōik kastid korraga kätte haarata. Enamasti nendega ōnnelikult kohale ei jōutud, sest need lendasid vahepeal maha.

Cätlinil olid ükspäev keedetud munad lōunaks kaasa vōetud. need olid tal terve töötegemise aja taskus. Siis hakkas tal fantasia tööle ja ta tegu pisut kunsti.

Vahepeal oli veel selline olukord, kus lōikasid esmapilgul ilusa kobara maha, kuid siis vaatasid teist külge ja said aru, et see on hoops mädanend. No ja polnd mōtet aega raisata selle puhastamiseks. Agaaa… siis märkasid, et kobara vars on nags konks. Ehk selle saab tagasi ripiutada puu külge. Ja enamasti ma riputasingi selle siis tagasi. Muidugi mitte meie poleie, vaid teisele poole. Ja polnud nags aru saadagi, et see seal lihtsalt ripub. See oli päris hea nipp. Maha ka ei tahtnud meid kobaraid vista, sest siis vōiis mōni farmer sulle mainida, et teil liiga palju ilusaid marju maas. No ja seda meil ikka oli ka. Vahepeal vaatasime enda rida ja siis kōrvalvagu. Me omast oleks nagu laviin üle käinud.
Oli ka kobaraid, mis olid juba peaaegu rosinateks muutund.

ühel suhteliselt külmal hommikul ( eelmine ōhtu oli isegi sadanud ) tööle jōudes avastasime, et me eelmisel päeval tehtud kastide arv on kuidagi naljakalt väike. See tōmbas muidugi kohl motti maha. Pōllule kohale jōudes ootas meid ees 9 kasti. Kastipoiss oli need eelmisel ōhtul unustand peale korjata. Muidugi olid kiled kasti see niiskust this ja kastid pisut vettid. Aga see ei old meie süü. Jaime oma kastie kirja ja oli kohe parem olla.

Vahepeal leidsime selliseid naljakaid viinamarju ka. Ja minupuhul oli nii, et kui kobar rippus posti peal, siis ma seda ei korjand. Mul päris sageli ronis sellistest kobaratest prussakaid välja. Neil ōnneks ei olnd ühtegi juhust, kus oleks kobarast välja jalutanud sisalik. Maitea ma juba prussaka peale karjusin. Sisalikku nähes oleks vist tööpäev ka läbi olnud. Nende elukate puhul ooli üldse nii, et peale nene nägemist läks tempo alla. Ikka enne kobara lōikamist pisut raputasid seda ja uurisid ettevaatlikult.

Nägime oma farmi korjatud viinamarju ka poes. Neid lähemalt uurides olid need ikka päris jubedad. Viinamarjaeksperdid nags me nüüd oleme. :)

Lahkumispeol otsis Kats plastmasstopse. Need kōsige tavalisemaid valid. Aga no ei ole. On ainult mind värvilised jobutised. Mōtlesimegi, et pane me need. Need olid tikka meganaljakad. Aga lōpuks leidsime ka ōiged.

Viinamarjad olid ikka nii ilusad suured. Pole farmest lahkumisest saati viinamarju söönd. Uhh seal sai ikka palju neid söödud. Eriti alguses. Lōpus oli nendest isu nii täis, kui  täis vōis see olla.

Balil olid bensiinijaamad siis sellised. See on veel korralik putka, aga osad inimesed müüsid viina pudelites lihtsalt teeääres ka kütet. Ma ei julgeks küll kelleltki nii osta. Pärast müüb veel maitea roostevett. Isegi see putka nägi välja kummaline. Kust tal huvitav see küte tuleb? Maa all on suur paak? Igatahes äri käib.

No smuutid ja värsked mahlad olid Balil igal sammul meil näpus. Need olid lihtsalt nii head. Nägid kuidas see valmstaja neid tegi. Küsiti veel ka, kas tahad suhkruga vōi ilma. Megahead. Ühes kohas käisime Heleniga ühe päeva jooksul mitu korda. Lōpuks pakkus see naine meile puuvilju maitsta. Saime proovida starfruiti ja mangostini. Mangostiin oli poodides megakallis. Aga see oli ülihea. Magus ja mahlane. Pidid selle pruunikaspunase kesta katki murdma ja seal see oli valge vili. Starfruit oli ka hea. Vinge, et ta mile andis neid maitsta

Farris töötades oli meil seal selling järelvaataja vms, kes käis ring ja vaatas, kuisas töö edeneb. Vahepeal kontrollis kaste ka. Aga ühesōnaga ükspäev kui oli selline pilvine ilm ja oli vihma oodata käis ta pōllupeal ringi ja pakkus viinamarja leest tehtud vihmavarju. Ta siis tuli me juurde ja ütles, et teil on seda kindlasti vaja, sest vihma on kohe kohe siin. Ta ütles, et see maksab 1$ vōi midge sellist. Siis me ütlesime, et kas kaardiga ka saab maksta, et meil pole sula. Hahaha… Aga ei saa.. Ütlesime, et anna need vihmavarjud mile ja me tome raha homme. No see oli meganaljakas. ta siis pani need lehed mile pähe ja oligi nagu vihmavari. Handsome seda kuskil 20 mintsa. See veits häiris töö tevemist ja hiljem me vōtsime need peast ära. Ohh see oli naljakas. Tüübiga sai sellist iroonilist naja tehud. Ta muidugi alati tuli me juurde ka sellise jutuga, et nood mis te jälle korreldate siin. Kohe tuleb teile kast tangasi. Algul me muidugi uskusime ka meid nalju, kuis hiljem juba oli teada.